Samblaaed

Sammaltaimed on maismaataimedest vanimad ning nende ajalugu ulatub 470 miljoni aasta taha. Need väikesed, kuid visad organismid on väga pikalt mõjutanud meie planeeti.

Sammalde salapärane maailm avaneb botaanikaaia Euroopa osakonnas, kus leiab kasvamas ka teisi Euroopas levinud eostaimi, eesotsas sõnajalgade ja osjadega.

Kunagise bastioni põhjanõlvale ja vallikraavi hakati samblaaeda rajama 2011. aastal. Et ala on läbi põimunud ajaloolise pargiga, on reljeefist lähtuv niiskus- ja valgusolude varieeruvus loonud paljudele samblaliikidele sobiliku kasvukoha – siin kasvab umbes veerand Eesti sammaldest. Botaanikaaia samblaaed tutvustab külastajatele samblaid, sammaltaimede mitmekesist maailma ja nende rolli ökosüsteemides.

Tasasel platool kasvavad liivikutele ja salumetsadele omased samblad, aia keskosas on lubjalembesed liigid ning paekivist seinal tunnevad end koduselt mitmed sõnajalgtaimed. Kunagises vallikraavis on veesilmad, mis on soodsaks pinnaseks soosammaldele. Sealt leiab ka botaanikaaia direktori, samblauurija Edmund Russowi (1841–1897) auks nimetatud turbasambla (Sphagnum russow).

Sammalde ehitust võib pidada primitiivseks, kuid piisavaks, et ajahambale vastu panna. Nende valdavalt pisike kasv on tingitud kudede piiratud võimest vett juhtida – sammaldel puuduvad teistele taimedele iseloomulikud juhtsooned. Puuduvad ka juured ning võime vett säilitada. Sammalde lehed on peamiselt vaid ühe rakukihi paksused ning kuivavad kiirelt. Läbikuivamine aga ei tähenda ilmtingimata taime hukku.

Võime seada rakud puhkeolekusse ning kuivalt pikki perioode üle elada on omane paljudele sammaltaimedele. Heaks näiteks on samblaaia liivikul kasvav harilik keerik (Tortula ruralis), keda võib tihti kohata kasvamas katustel. Kuivanult pruuniks massiks muutuv sammal taastab vihmade saabudes kiirelt erkrohelise värvuse ning kasv jätkub ka peale pikemaajalist põuda. Mõned liigid nagu metsakäharik (Rhytidiadelphus triquetrus), mida leidub peamiselt  samblaaia põhjanõlval salumetsa koosluses, säilitab ka kuivanult rohelise värvuse.

Liigid, mis läbikuivamist ei talu on kasvama seatud samblaaia tiikidesse. Meie rabade võtmeliike – turbasamblaid (Sphagnum) – võib leida suuremast, happelise ja vähetoitelise veega tiigist. Kõrgemal asuv toitaineterikkam ning aluselise veega väiksem veesilm koondab liike nii allikasoodest soosammal (Paludella squarrosa), kui ka reaktsioonineutraalseid liike nagu harilik koonik (Conocephalum conicum).

Veesilma naabruses kasvavad haruldane alssosi (Equisetum scirpoides) ning Eestis vaid ühe leiukohaga esindatud Brauni astelsõnajalg (Polystichum braunii).

Samblaaia keskosas kasvavad paepaljanditel levinud lubjalembesed liigid. Siin püüab pilku kauni kuldse jumega paasmeelik (Homalothecium sericeum), paemüüril tunneb end koduselt meil looduskaitsealune pruun raunjalg (Asplenium trichomanoides).

Reljeefi alaosas järsemal nõlval võib näha klindimetsadele omaseid liike. Siin võib tutvuda sudeedi põisjalaga (Cystopteris sudetica), mida on Eestist leitud vaid ühest kohast.

Need väikesed, kuid visad organismid on muutnud planeedi Maa nägu äratundmatuseni. Esimeste maismaataimedena on sammaltaimed vastutavad mullatekkeprotsesside kujunemises, nende panust hapnikutootjatena ning süsinikusidujatena on kerge esmapilgul alahinnata. Taimede gaasivahetusprotsessid on olnud oluliseks kliimamuutuste mootoriks läbi miljonite aastate ning mõjutavad otseselt kliimamuutusi ka tänapäeval.